Kõik mini-laenude Groznõi

See Tšonkini väide näis olevat nii naljakas, et kõik sead lõid sõrgadega üksmeelselt vastu lauda ja ruigasid mõnutundest ning väljaõmmeldud särgis naaber torkas oma märja kärsa Ivanile vastu kõrva.

Keegi hoidis teda kõvasti jalgadest kinni. „Ta ei tea,” piuksus nooruke seaneiu. „Pelgad küll,” ei jäänud naaber uskuma. „Jah, ta ei tea,” kinnitas ukraina särgis orikas kurvalt. Naaber aina vaatas talle heatahtlikult otsa ja naeratas. „Kõik ruigavad, aga tema ei ruiga. Suuga on palju mugavam.” Tšonkin võttis seda kuulda ja prooviski nii – tõepoolest, oligi meeldivam ja maitsvam. „Sina, vana orikas,” karjus Tšonkin, haaras naabri õlgadest kinni ja raputas teda. Ta ei unda, ei mürise, bensiini järele ei lõhna. Üle kandiku ääre rippuvas käes hoidis ta oma kuulsat piipu ja muigas kavalalt vuntsidesse. „Siis on hästi,” kiitis naaber heaks. Kirjeldamatust õudusest haaratud Tšonkin ajas tabureti ümber ja tormas ukse poole, kuid komistas ja kukkus. Nihutas viinaklaasi Tšonkinile lähemale ja võttis teise endale. „Ruih-ruih,” lõugas Tšonkin, manades näole enneolematu vaimustuse ilme. „Süldi jaoks täiesti hädavajalik asi. Ta vaatas ringi ja sai alles nüüd täiesti selgelt aru, mis siin toimub, taipas, et lauas ei istu üldsegi inimesed, vaid tavalised sead, taovad sõrgadega vastu lauda ja ruigavad nagu sigadele ongi ette nähtud. Kõik laenud ilma loobumine Tallinnas. Ta rabas sõrmedega lävepakust kinni ja tahtis küüsi murdes minema roomata, kuid ei suutnud. Turjakas tõukas teda selga, et ta laua juurde läheks, seal oli parajasti vaba taburet. Kuid ta sõnadele ei tulnud mingit vastust, need oleksid nagu kadunud sügavasse kaevu. Tšonkin heitis pilgu naabrile. Ta vajus nende pilkude all kössi. Tšonkin otsis pilguga kahvlit, ei leidnud seda, tahtis sõrmedega sööma hakata, kuid jälle sekkus naaber: „Sina, Vanja, võta otse suuga. Laenud kuni 2000 eurot Ulan-Ude. Pealael oli mitu tumedat laiku nagu oleks keegi seal konisid kustutanud. „Pea kinni,” katkestas teda Turjakas. Noh, lase käia, ruiga veel.” „Lase käia,” müksas seaneiu küünarnukiga. Nad otsekui ootasid, et ta teeks midagi.

Tšetšeenia kohus tühistas Groznõi elanike võlad Gazpromile.

. Anna siia öeldakse sulle.” Ta ründas oma vaenlast ja oli juba märkmikku kätte saamas, kuid naaber pistis ootamatult kiire liigutusega märkmiku suhu ja neelas koos pliiatsiga silmapilk alla. Esimesel kandikul lamas paljana ja igati kasutusvalmina sibula ja roheliste hernestega garneeritud rooduvanem Peskov, tema järel tulid samade lisanditega kaptenarmus Trofimovitš ja reamees Samuškin. „Jah, seltsimees Tšonkin, te reetsite sõjasaladuse ja kõiki neid,” kinnitas vanemleitnant Jartsev, kõikudes järjekordse kandiku peal ja väristades külmast sinetavat keha. Kuid see, mida ta nägi, võttis tal korrapealt kogu jõu ja soovi võidelda selle totaka märkmiku pärast. Alles nüüd märkas Tšonkin, et kõik lauas istujad topivad nagu tema naabrinna huuli taldrikusse, mingeid kahvleid või vähemalt lusikaid neil ei ole ja neid nagu polekski vaja. Tšonkin peitis näo kätesse ja vajus taburetile. Sa ruigad nii, nagu sind sunnitaks seda tegema. „Võtame, Vanja!” Tšonkin võttis end kokku, pidas hinge kinni, nagu ta viina juues alati tegi, et läheks kergemini alla, aga selgus, et viinal ei olnud maitset ega lõhna – lihtsalt vesi. „Jah, ta ei ruianud,” kinnitas Tšonkini naaber soliidselt, otsekui soovides vaid tõde jalule seada. Kuidas see küll võis juhtuda! Kui palju kordi oli räägitud ja hoiatatud: ära lobise! Lobiseja on vaenlasele hea leid! Aga väljaõmmeldud särgis vaenlane oli päris jultunuks läinud, ta vedas põlvele pandud märkmikku pliiatsiga varjamatult sõnu. Tšonkin tahtis haarata mehest kinni ka teise käega ning heitis pilgu peigmehe ja pruudi poole, et ega nad ei vaata.

sõjateadlane - Kaitseväe Akadeemia

. Pääsemist otsides vaatas Tšonkin Njura poole, kelles ainsana oli veel säilinud midagi inimlikku. Tšonkin sai aru, et jõuga ta neist siin üle ei käi ja langetas pea. Tšonkin tundis end palju vabamalt. „Oli kunagi tsaar Ivan Vassiljevitš Groznõi. Oli laiguline mära, see murdis jala. Tšonkin sättis end sellele istuma ja vaatas ringi. Pealagi oli loomulikul teel kiilaks läinud, selle ümbert oli säravalt puhtaks raseeritud, parema kõrva juures oli juba kinni kasvama hakanud sisselõike arm. Orikas Borka hüppas äkki oma pesusametist kuuest välja, ta oli muutunud juba päris seaks, tormas galoppis mööda lauda ühest otsast teise ja tagasi ning hüppas jälle oma rõivastesse. Paks laiguline orikas väljaõmmeldud ukraina särgis vaatas silmi pilgutamata talle otsa rasvavoltidesse uppuvate silmade nüri pilguga.. Krediitkaardi panga Post Pank. „Ruih-ruih-ruih,” ütles ta sigu osatades. Kuid peas lõi sumisema ja tuju paranes otsekohe. „Sa ära temaga vaidle, ta teab,” ütles naaber. „See olin mina, kes nad kõik reetis,” tuli Tšonkinile pähe, ta tundis, kuidas tal peas juuksed püsti tõusevad. Too haaras kõrvast kinni, kuid seda ei olnud enam, naaber oli end ära pööranud ja järas seda rahulikult, nagu poleks see kõrv, vaid ütleme näiteks kapsaleht. Temast vasakul istus eakas tüse meesterahvas, seljas väljaõmmeldud ukraina särk, mis oli kokku tõmmatud põimitud siidvööga. Mehel oli ümmargune nägu, väike priske nina ja silmadele langevad luitunud kulmud. „Ta oli hea inimene, südamlik,” ütles naaber tunderõhuga. Saadeti tapamajja.” „Laiguline saaeti ära, aga kõrvil sündis varss,” jäi neiu endale kindlaks. Palun ruiga.” „Ruiga, ruiga,” sosistas nooruke seaneiu, müksates Tšonkinit küünarnukiga. Kõik mini-laenude Groznõi. Kõik sead, kellele see rõõm üle kandus, ruigasid samuti ja kopsisid sõrgadega, punase näoga krepdešiinsarafanis emis ronis üle laua teda suudlema. Ruih-ruih!” Ta ruigas alguses vastumeelselt, kuid aegapidi nakatas teda Turjaka vaimustus ja ta ruigas ise ka samasuguse vaimustusega, kogu hingest, tema silmi tõusid rõõmu- ja heldimuspisarad. „Pole,” ütles ta, naeratas kahjurõõmsalt ja laiutas käsi. „Ta ütleb, et ta on inimene,” kinnitas hämmeldunult ukraina särgis orikas. „Ei ole,” ütles ta piuksuva häälega, „ta sõidab hobusel.” Tšonkin üllatus: nii noor, aga teab kõike.

etšeenid jätkavad võitlust veel aastaid - Päevaleht - Delfi

. Aga sa pead ruigama rõõmsalt ja kogu hingest, et see meeldiks ka sulle endale. Hobune on igati tore loom. „Ruiga, öeldakse sulle,” ütles Turjakas. Suur Jumal, mis siin toimub ja kuhu ta on sattunud! Ta polnud Jumala nime elus suhu võtnud, aga nüüd tuli seda teha. „Sa ainult teed nägu, et ei pelga, tegelikult pelgad hullupööra. Tšonkin läks üle kere külmaks, talle tuli kohe meelde, kus, millal ja mis asjaoludel oli ta peigmehega kohtunud. „Kus tuli kirjamees välja. See neiu sõi täiesti ilma lusikata otse suuga taldrikule laiali määritud võisilmaga mannaputru ning heitis Tšonkinile vargsi uudishimulikke ja kelmikaid pilke. „Sa ainult teed näo, et sulle meeldib, aga tegelikult ei ole sa rahul. Naaber nihutas talle lähemale taldriku sakummiga: soolakurgid ja praetud kartul. See on ju igaühe jaoks nauding. Kõik mini-laenude Groznõi. „Ma sulle teen „pole”!” räuskas Tšonkin ja läks talle rusikatega kallale. „Ei ruianud! Ei ruianud!” piuksus üle kogu saali tilluke siga, naabrinna, lehvidega kõrvade juures. Siis võttis ta viimse jõu kokku, rapsas püsti ja lõi pea valusasti vastu lennukitiiba ära. Mees vaatas väikeste ravavoltidesse uppuvate silmadega heatahtlikult oma uut naabrit ja naeratas sõbralikult.

Veel pankade pungumisest, Mitte ainult leivast, Kui programmi.

. Miks ei pidanud siis meelde tulema, kui peigmees ei olnud keegi muu kui orikas Borka ja kuigi tal oli seljas pesusametist kuub, rinnas märk ning ta nägi inimese moodi välja, oli ta ikkagi orikas. Njura langetas kohmetunult pilgu ja ütles vaikselt: „Jah, Vanja, minu meelest sa ei ruianud.” „Huvitav lugu,” ütles lustakalt silmi välgutades peigmees Borka. „Te reetsite oma seltsimehed, kodumaa, rahva ja isiklikult seltsimees Stalini.” Ja seejärel ilmus välja kandik isiklikult seltsimees Staliniga. Kuid me ei taha, et sa teeks seda vastutahtmist, me tahame, et see meeldiks sulle päriselt. Nüüd tekkisid laua kaugemasse otsa kuldkandikud, sead haarasid neist kinni ja andsid sõrgadega edasi. „Ma ei mõista,” ajas Borka esijalad laiali. Ta ainult muigas ja rebis tugevate esijalgadega Tšonkini käed oma õlgadelt maha. Ümberringi vahtisid talle vaikides näkku sead. Ära lobise ruiga.” „Ruiga, ruiga,” sositas naabrinna. Parempoolne naaber meeldis Tšonkinile rohkem, siin istus nooruke, umbes seitsmeteistkümneaastane neiu, kelle rinnad alles hakkasid kuju võtma ja kellel olid kaks patsijuppi lehvidega otsas

Märkused